Veealune kultuuripärand

Veealuse kultuuripärandi mõiste hõlmab kõiki inimese olemasolu kultuurilisi, ajaloolisi ja arheoloogilisi jälgi, mis on säilinud osaliselt või täielikult, ajutiselt või pidevalt vee all. Need jäljed võivad paikneda nii sisevetes kui soolases merevees kas vahetult veekogu põhjal või põhjaladestustes. Veealused leiukohad võivad sisaldada vee-, õhu- ja muude sõidukite vrakke, muistsete asulate, kalatõkete, sildade, sadamarajatiste jäänuseid ja inimsäilmeid, samuti mitmesuguseid irdmuistiseid, näiteks töö- ja tarberiistu, keraamikat, ehteid, relvi jm. Veealuse leiukoha juurde kuulub ka selle arheoloogiline ja looduslik ümbrus. Eestis korraldab veealuse kultuuripärandi kaitset muinsuskaitseamet, kelle missiooniks on kindlustada veealuse kultuuripärandi säilimine erinevate huvigruppide jaoks nii hariduslikul kui ka vaba aja veetmise eesmärgil ning tagada, et ajalooline informatsioon kultuurimälestiste kohta oleks kättesaadav nii uurijatele kui ka laiemale üldsusele.

Veealused mälestised ja kaitsealad kätkevad endas eripalgelisi haldamise, kaitsmise ja säilimise probleeme. Nende probleemide lahendamiseks võttis UNESCO vastu veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni. Eesti valmistab ette konventsiooniga ühinemist.