Vaimne kultuuripärand

Vaimset kultuuripärandit nimetatakse tihti ka elavaks pärandiks, kuna tegu on kommete, tavade, teadmiste ja oskustega, millel on oluline koht tänapäeva inimeste elus ja mis annavad tunnistust seotusest eelmiste põlvkondadega. Olgu tegu siis seto leelo, hiiu huumori või suitsusaunas käimisega, need kultuurinähtused muutuvad koos aja ja oludega, ning just nii püsivad need tänapäeva inimeste jaoks tähenduslike ja väärtuslikena.

UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon ei püüagi anda ammendavat loetelu vaimse kultuuripärandi valdkondadest, kuid mainib muu hulgas järgmisi: suulised traditsioonid ja väljendusvormid; esituskunstid;  kogukondlik tegevus, rituaalid ja pidulikud sündmused; looduse ja ilmaruumiga seotud teadmised ja tavad; traditsioonilised käsitööoskused.

Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab eelkõige selle elujõulisuse tagamist - väärtustamist ja püsimist elavas kasutuses.

Eestis on kultuuriministri käskkirjaga moodustatud vaimse kultuuripärandi nõukogu, mille põhiülesandeks on strateegiliste otsuste tegemine selle valdkonnaga seotud riiklike tegevuste osas. Nõukogu otsustest lähtuvaid praktilisi tegevusi koordineerib rahvakultuuri keskus. Vaimse kultuuripärandi valdkonnas tegutseb Eestis arvukalt asutusi, ühendusi ja üksikisikuid, kes on olulised koostööpartnerid nii nõukogule kui keskusele.