UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon

UNESCO peakonverentsil 2001. a vastu võetud veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioon jõustus 2009.a jaanuaris. 2016. aasta seisuga on konventsiooniga liitunud 55 riiki. Konventsioon tugineb neljale põhimõttele: veealuse kultuuripärandi säilitamise kohustus; säilitamine soovitavalt in situ ehk vee all; pärandit ei tohi ärilistes huvides ära kasutada; rahvusvahelise koostöö edendamine veealuse kultuuripärandi kaitse vallas, allveearheoloogia õppe- ja uurimistöö tõhustamine ning avalikkuse teadlikkuse tõstmine veealuse kultuuripärandi olulisusest. 

Konventsioon loob võimaluse veealuse kultuuripärandi seaduslikuks kaitseks, aidates ka vähendada sukeldujate röövretki vanadele laevavrakkidele ning sellega seonduvat ebaseaduslikku kaubandust, mis on maailmas muutunud tõsiseks probleemiks. Ka Eestis on probleemid kultuuriväärtuslike vrakkide ja veealuste ehitiste kaitsega eriti aktuaalseks muutunud viimaste aastate jooksul, mil on aktiivselt tegutsema asunud sukeldumisklubid ja eraisikutest sukeldujate arv on oluliselt kasvanud. Samuti on kasvanud vrakkide, veealuste ehitiste või laevahukukohtade rikkumine näiteks traalimise ja süvendamisega.

2017.a veebruari seisuga Eesti konventsiooniga liitunud ei ole, kuid muinsuskaitseamet ja kultuuriministeerium valmistavad ette konventsiooniga ühinemist. Selleks on muu hulgas esitatud ettepanekud muinsuskaitseseaduse muutmiseks, täpsustades veealuse pärandiga seonduvaid mõisteid ja reguleerides veealusele kultuuripärandile juurdepääsuga seotud loamenetlust.