Ülemaailmne kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon

1972.a vastu võetud ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni keskseks mõisteks on väljapaistva ülemaailmse väärtusega kultuurilised ja looduslikud paigad. Selle dokumendi oluliseks iseärasuseks on loodus- ja muinsuskaitse põhimõtete ühendamine. Konventsiooni eesmärgiks on luua rahvusvahelises koostöös tõhus süsteem väljapaistva ülemaailmse väärtusega kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamiseks, säilitamiseks, tutvustamiseks ja edasiandmiseks tulevastele põlvedele. Eesti ühines selle konventsiooniga 1995.a. UNESCO 195 liikmesriigist on 2016.a seisuga konventsiooniga ühinenud 193 riiki.

Konventsiooniga ühinenud riigi peamised kohustused on loetletud artiklites 3,4 ja 5. Vastavalt artiklile 3 peab iga konventsiooniosaline määratlema ja piiritlema oma territooriumil asuva väljapaistva ülemaailmse väärtusega kultuuri- ja looduspärandi. (Artikkel 11 toob välja ka vajaduse esitada maailmapärandi komiteele nimekiri neist väärtustest, mida riigil on plaanis maailmapärandi nimekirja esitada). Selles ootenimekirjas on Eestil 2016.a seisuga Kuressaare linnus, Balti klint ja puisniidud (Laelatu, Kalli-Nedrema, Mäepea, Allika, Tagamõisa, Loode, Koiva, Halliste), kuid riik võib alati seda nimekirja muuta või täiendada. Artikkel 4 rõhutab, et kohustus kindlustada sellise kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamine, kaitse, säilitamine, populariseerimine ja edasiandmine tulevastele põlvedele lasub eelkõige konventsiooniosalisel endal, rakendades vajadusel ka rahvusvahelist abi ja koostööd. Artikkel 5 toob välja detailsemad kohustused seoses oma territooriumil asuva pärandiga. Muuhulgas tuleks konventsiooniosalisel

  • anda kultuuri- ja looduspärandile roll ühiskondlikus elus ja lülitada selle pärandi kaitse laiapõhjalisse planeerimisprotsessi;
  • rakendada vastavaid juriidilisi, teaduslikke, tehnilisi, administratiivseid ja finantsabinõusid pärandi väljaselgitamiseks, kaitseks, säilitamiseks, populariseerimiseks ja taastamiseks;
  • tagada konventsioonis toodud ülesannete täitmiseks vajalik personal ja vahendid, panustada koolitusse, teaduslike ja tehniliste käsitluste ja uurimiste arendamisse;

Konventsiooni läbivaks põhimõtteks on rahvusvahelise koostöö ja abi süsteemi loomine konventsiooni osalisriikidele. Konventsiooniosalised lubavad aidata teisi riike kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamisel, kaitsel, säilitamisel ja tutvustamisel, kui sellist abi palutakse (art 6, lg 2); kohustuvad hoiduma teise riigi territooriumil asuva pärandi kahjustamisest (art 6, lg 3) ja panustama maailmapärandi fondi (art 15), mille vahendid koosnevad nii kohustuslikest kui vabatahtlikest sissemaksetest. Kohustuslik sissemakse fondi on reeglina 1% riigi osamaksust UNESCO korralisse eelarvesse. Eesti 2017.a sissemakse maailmapärandi fondi on 1241 USD.

Kõik konventsiooniosalised võivad taotleda fondist rahvusvahelist abi  (art 19). Vaikimisi eeldatakse siiski, et arenenud riigid seda võimalust ei kasuta, vaid teevad fondi lisaks kohustuslikule sissemaksele ka vabatahtlikke annetusi. Eesti on annetanud fondi aastatel 2012-2013 kokku 20 000 EUR.  

Konventsiooniosalistel tuleb esitada iga kuue aasta tagant ka perioodilisi aruandeid konventsiooni rakendamise ja maailmapärandi nimekirja kuuluvate paikade seisukorra kohta (art 29). Euroopa riike ootab järgmine perioodiline aruandlus aastatel 2021-2022. Eestis on aruandluse kontaktisikuks Liina Jänes kultuuriministeeriumist.

Konventsiooni kõrgeim volitatud organ on konventsiooniosaliste üldkogu, mis koosneb kõigi konventsiooniga ühinenud riikide esindajatest. Üldkogu koguneb korralisele istungile üks kord kahe aasta jooksul. Üldkogu võtab vastu strateegilised otsused konventsiooni rakendamise kohta ning valib maailmapärandi komitee 21 liiget. Komitee liikmesriigid valitakse reeglina neljaks aastaks, arvestades vajadust tagada maailma eri piirkondade ja kultuuride õiglane esindatus.  Liikmesriigid valivad oma esindajateks kultuuri- ja looduspärandi eksperdid. Komitee korralised istungid toimuvad kord aastas, võimalik on ka erakorraliste istungite toimumine.

Komitee seisab hea kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni tõhusa rakendamise eest maailmas, koostab konventsiooni rakendusjuhised ja esitab need üldkogule kinnitamiseks; määrab maailmapärandi fondi kasutamise põhimõtted; hindab fondi saabunud rahataotlusi ja otsustab rahaeraldused. Samuti langetab komitee ekspertorganisatsioonide (ICOMOS, IUCN) hinnangutele tuginedes lõppotsuse selle kohta, millised esitatud paikadest maailmapärandi nimekirja lülitatakse, vaatab läbi liikmesriikide poolt iga kuue aasta tagant esitatavad perioodilised aruanded maailmapärandi konventsiooni rakendamise ja maailmapärandi nimekirja kuuluvate objektide seisukorra kohta. Kui objektide seisukorraga on probleeme, palub komitee liikmesriikidel võtta tarvitusele abinõud.

Eesti valiti maailmapärandi komiteesse 2009. a. ning liikmelisuse periood kestis 2013. aasta novembrini. Eesti delegatsiooni juhtideks olid Mart Kalm kunstiakadeemiast ja Urve Sinijärv keskkonnaministeeriumist.