UNESCO maailmapärandi komitees on kõrbete ja vulkaanide aasta
24.06.2013
UNESCO maailmapärandi komitee lisas tänavu maailmapärandi nimekirja 19 uut paika. Põnevamate hulgas võib nimetada 300 aasta vanust baskide vaalapüügi ja -töötlemise keskust Red Bays Kanadas, äärmiselt uhkeid ja tehniliselt erilisi veekaskaade Saksamaal Wilhelmshöhes; Namibi kõrbe Aafrikas, kuumaastikku meenutavat ja seetõttu isegi Apollo I astronautide õppebaasiks olnud El Pinacate ja Gran Desierto biosfääri kaitseala Mehhikos. Maailmapärandi hulka arvati üllatavalt üheaegselt ka Etna ja Fuji vulkaanid.
Maailmapärandi konventsiooniga on ühinenud 190 riiki st pea kõik maailma riigid. Selle täitmist kontrollib 21 riigist koosnev komitee, Eesti on komitee liige neljandat, rotatsiooni järgi viimast aastat. Keerulise ajaloo, kuid rikkaliku pärandiga Kambodžas toimuval istungil juhivad Eesti delegatsiooni prof. Mart Kalm kunstiakadeemiast ja dr. Urve Sinijärv keskkonnaministeeriumist.
Urve Sinijärv kinnitas, et tänavuse istungi märksõnadeks olid kõrbed ja mäed, ning seda nii kultuuri kui ka looduse poolel. Ideaalis peegeldab 1978. aastal avatud maailmapärandi nimekiri maailma ja inimkonna arengulugu, lisaks kunsti ja tehnika saavutustele ka ühiskonna korralduse kujunemist, kultuurilisi eripärasid ja puutumatuid ning väärtuslikke loodusalasid maailmas, aga ka inimtegevuse käigus kujunenud kultuurmaastikke. Esindusnimekirjas domineerivad paratamatult valitsejate lossid ja kindlused, seda rõhutatumalt kantakse nimekirja ka teist tüüpi pärandit. Seekord mahtusid nimekirja Rajastani kindluste (India) ja Golestani palee (Iraan) kõrval näiteks Honghe Hani riisiterrassid Hiinas ning Poola ja Ukraina külakirikud – tserkvad. Puitkirikute kasuks rääkis lisaks nende ajaloolisele ja religioossele tähendusele kindlasti ka kahe riigi koostöö pärandi kaitsel. Prof. Mart Kalmu sõnul osutasid aga Medicite villad Toskaanas ja Kasseli lähedane Wilhelmshöhe park, et klassikaline kunstiajalugu pakub jätkuvalt tõlgendusvõimalusi ja tööstuspärandi või külamaastike kõrval väärtustatakse seda jätkuvalt.
Kultuuri- ja looduspärandi ning nn segapärandi nimekiri ületab tõenäoliselt järgmisel aastal tuhande piiri. Kasvav nimekiri ühtpidi ahvatleb riike üha rohkem oma pärandit esile tõstma, teisalt muudab see nii valimise kui ka kaitse aina keerulisemaks. Nimekirja kandideerimise põhjused võivad olla väga erinevad: suuremate riikide jaoks on sageli tegu omamoodi võistlusega – harva tuleb ette aastat, mil Itaaliast, Hiinast, Venemaalt, Prantsusmaalt või Saksamaalt ei ole kandidaati. Väikeste riikide jaoks on see üks oluline võimalus olla nähtav maailmakaardil. Mitmed riigid said ka seekord nimekirja alles esimese maailmapärandi paiga – Fijil võeti kaitse alla Levuka sadamalinn, Lesotosse laienes seni vaid Lõuna-Aafrika Vabariigi territooriumil kaitstud Sehlabathebe rahvuspark. Pärandikaardile jõudis esmakordselt ka jõukas naftariik Qatar, kus ülemaailmselt oluliseks tunnistati Al Zubarah’ 18. sajandi lõpus lühikest aega õitsenud, kuid ammu liiva alla mattunud kaubalinna varemed.
Samal ajal kui paljud riigid on osanud UNESCO vihmavarju kasutada pärandi kaitse põhjendamiseks kohalikul tasandil ja suisa tulutoova kaubamärgina, on paljude teiste jaoks UNESCO staatus ainuke võimalus päästa rahvuslikke väärtusi. Väga sageli on see seotud hoopis teiste tõsiste probleemidega nagu salaküttimine, reostus ja maavarade vastutustundetu kaevandamine. Just siin torkab silma globaalsete probleemide mitmetasandilisus, sest maailmapärandi kaitse ristub rahvusvaheliste ettevõtete ja riikide majanduslike ning nii sise- kui ka välispoliitiliste huvidega.
Väga paljudel pärandipaikadel on rahvusliku sümboli väärtus. Just see staatus muudab pärandi sageli haavatavaks, sest sümbolite hävitamine aitab vastast demoraliseerida. Eelmisel suvel kandis komitee ohustatud pärandi nimekirja kodusõjas kannatanud Mali mälestised, tänavu tuli paraku seda korrata Süüria puhul. Sümboli tähendus võib aga ahvatleda ka mälestiste ümberehitamisele, sellele uue, sageli poliitilise, tähenduse andmisele. Sellega võib kaasneda ajaloolise kihistuse hävitamine, mis on vastuolus konventsiooni põhimõtetega. Mälestiste, sageli tervete linnade „ilustamine“ võib pärandi seisukohalt anda oodatust vastupidiseid tulemusi. Tänavuse istungi raskemate otsuste hulgas olid ettekirjutused Gruusiale ja Panamale kaitseala vähendamiseks, sest mälestise väärtus ja suhe keskkonnaga on moodsate lisandustega pöördumatult rikutud. Samuti jäeti nimekirja vastu võtmata islami keskus Bolgar Tatarimaal, kus ajaloolise keskkonna dominandiks olid kujunenud hoopiski pseudoajaloolises stiilis uusehitised.
Iga mälestis on oma iseloomu ja probleemidega, isegi Eestis on võimatu käsitleda eriilmelisi mälestisi samade reeglite järgi, saati siis mitmekülgses maailmas. Maailmapärandi komitee liikmete üks kõige keerulisem ülesanne ongi anda ettevalmistustöö ja saalis kuuldu põhjal adekvaatne ja õiglane hinnang iga käsitletava paiga reaalsele kaitsele. Paljud riigid jätavad teadlikult esitamata mälestiste seisundi ja probleemide seireraportid. Samas saab komitee aasta-aastalt üha enam täiendavat teavet erinevatelt vabakonna ühendustelt. Lisaks saadikute lobitööle saatsid tänavu näiteks Panama, Tasmaania ja Kiievi elanikud omapoolset infot, viimased levitasid seda suisa youtube’i kaudu. Kohalike kogukondade kasvav huvi ja vastutustunne toetab mitte ainult maailmapärandit, vaid ka kohalikke mälestisi, sest maailmapärandi nimekirja kõige olulisem eesmärk on olla maailmale eeskujuks pärandi väärtustamisel.
Lisainfo: http://whc.unesco.org/en/newproperties/