Kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsioon
1970. a vastu võetud UNESCO konventsioon loob õigusliku raamistiku rahvusvaheliseks koostööks võitluses kultuuriväärtuste varguste, salakaubanduse ning ebaseadusliku sisse- ja väljaveoga. Konventsioon jõustus Eesti suhtes 27.01.1996.
Konventsioon keskendub rohkem ennetustööle ja kaitsemeetmetele, mille rakendamise kohustuse riik endale konventsiooniga ühinedes võtab, kui kultuurivarade tagastamise temaatikale. Konventsiooniosalised kohustuvad välja töötama asjakohaseid seadusi ja muid õigusakte; pidama kultuuriväärtuste registrit; looma vastavad ametkonnad ning varustama need vajalike spetsialistide ja küllaldase eelarvega, et muuhulgas korraldada tõhusat kontrolli arheoloogiliste väljakaevamiste üle; tutvustama konventsioonis sõnastatud eetilisi printsiipe asjassepuutuvatele isikutele (kuraatorid, kunstikaupmehed jne) ja jälgima nende rakendamist; ellu viima vastavaid õppe- ja haridusprogramme; suurendama avalikkuse teadlikkust ja avalikustama mis tahes kultuuriväärtuste kadumise juhtumid (art 5 ja 10). Lisaks nõuab konventsioon kultuuriväärtuste väljaveoloa kehtestamist (art 6). Konventsiooniosalised kohustuvad tegema kõik, et muuseumid ja teised sarnased asutused ei saaks soetada teisest konventsiooni osalisriigist pärinevaid kultuuriväärtusi, mis on sealt ebaseaduslikult välja viidud. Kohustus on keelata selliste kultuuriväärtuste sissetoomine, mis on varastatud konventsiooni teise osalisriigi muuseumist või religioossest või ilmalikust mälestisest või muust seesugusest asutusest tingimusel, et niisugune väärtus on arvel antud asutusele kuuluvate esemete loetelus. Konventsiooniosaline peab omalt poolt tegema kõik selliste kultuuriväärtuse ülesleidmiseks ja tagastamiseks, kuid tingimusel, et palve esitanud riik maksab õiglase kompensatsiooni heausksele ostjale või isikule, kellel on kehtiv õigus sellele väärtusele. Otsimist ja tagastamist puudutavad palved edastatakse diplomaatiliste kanalite kaudu (art 7). Kuna konventsioonil ei ole tagasiulatuvat jõudu, saab nõudeid esitada üksnes nende esemete suhtes, mis viidi välja pärast konventsiooni ratifitseerimist selles riigis, kellelt eseme tagastamist nõutakse.
UNESCO on loonud ka 22 riigist koosneva valitsustevahelise nõuandekomitee, mis kohtub kord kahe aasta jooksul. UNESCO liikmesriigid võivad pöörduda selle komitee poole, et saada nõu ja abi oluliste kultuuriväärtuste tagastamise küsimuses. Komitee otsib võimalusi ja vahendeid kahepoolsete läbirääkimiste lihtsustamiseks, ärgitab rahvusvahelist ja kahepoolset koostööd kultuuriväärtuste tagastamiseks ja tegeleb laiale üldsusele suunatud teavituskampaaniaga. Komitee annab soovitusi riikidevaheliste tüliküsimuste lahendamiseks, kuid need soovitused pole osapooltele siduvad.
UNESCO on loonud ka vabatahtlikel annetustel põhineva fondi, mille eesmärgiks on toetada liikmesriikide püüdlusi kultuuriväärtuste tagasisaamiseks ja tagastamiseks päritolumaale. Toetatud on näiteks kultuuriväärtuste ekspertiise, transporti, kindlustuskulusid, hoiu- ja näitusevõimaluste loomist ja muuseumitöötajate koolitust.
Eestis tegeleb selle valdkonnaga Muinsuskaitseamet koostöös Politsei- ja Piirivalveameti ning Maksu-ja Tolliametiga.