Maailmapärandi nimekirjad

Erakordse ülemaailmse väärtusega arhitektuuri- ja looduspärandit ühendavasse maailmapärandi nimekirja kuulub 2023. a seisuga 1199 paika. 933 paika kuuluvad kultuuripärandisse, 227 looduspärandisse ja 39 paika on kantud nimekirja nii kultuuri- kui loodusväärtuste alusel.  

Eestil on maailmapärandi nimekirjas kaks kannet:


Tallinna vanalinn kanti maailmapärandi nimekirja kriteeriumite (ii) ja (iv) alusel. Komitee rõhutas oma otsuses, et tegu on erakordse, väljapaistvalt tervikliku ja hästi säilinud keskaegse Põhja-Euroopa kaubanduslinnaga, kus on tähelepanuväärsel määral säilinud unikaalse majandusliku ja sotsiaalse kogukonna iseloomulikud tunnused.
Tallinna vanalinna erakordse ülemaailmse väärtuse määratlus

Esmajoones peavad oma kultuuripärandit väärtustama riik ja tema kodanikud ise. Maailmapärandi nimekirja kuulumine tähendab rahvusvahelise tunnustuse kõrval ka kogu maailma ees vabatahtlikult võetud kohustust selle paiga väärtusi hoida ja tulevastele põlvedele edasi anda. Tallinna vanalinnas toimuvat reguleerivad mitmed õigusaktid. Näiteks muinsuskaitseseadus, Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus ja Tallinna vanalinna arengukava. 
 

Struve geodeetiline kaar sai oma nime Tartu Ülikoolis töötanud tuntud astronoomi ja geodeedi Friedrich Georg Wilhelm Struve järgi. Struve juhtimisel toimus aastail 1816-1855 meridiaanikaare mõõtmine, mille eesmärgiks oli määrata kindlaks maakera kuju ja suurus. Mõõdeti 2820 km pikkune meridiaanilõik, mis ulatub Põhja-Norrast Musta mereni. Eestis asuvatest kaare punktidest on nimekirja kantud Tartu tähetorn ning punktid Võiveres ja Simunas. Eestis juhtis rahvusvahelise taotluse koostamist Maa-amet.

Ohustatud pärandi nimekirja kuulub 2023.a seisuga 56 paika. 

Maailmapärandi nimekirja kandetaotluse esitamise ja hindamise protsess

1. Ootenimekiri

Kõigepealt peab iga riik koostama nimekirja oma territooriumil asuvatest olulistest kultuuri- ja looduspärandipaikadest. See ootenimekiri annab ülevaate, milliseid paiku see riik võib otsustada esitada rahvusvahelisse nimekirja lähema viie–kümne aasta jooksul. Ootenimekirja võib jooksvalt uuendada. Kui paik ei ole kantud UNESCO liikmesriigi ootenimekirja, ei saa maailmapärandi komitee võtta vastu taotlust selle kandmiseks maailmapärandi nimekirja. Eestil on 2014.a seisuga ootenimekirjas Kuressaare linnus, Balti klint ja puisniidud (Laelatu, Kalli-Nedrema, Mäepea, Allika, Tagamõisa, Loode, Koiva, Halliste).
Ootenimekirja vorm

2. Taotlus

Ootenimekirja koostamine ja sinna kantud paikade hulgast valiku tegemine annab riigile võimaluse plaanida, millal esitada taotlus. Taotluse ettevalmistamiseks saavad liikmesriigid nõu ja abi UNESCO maailmapärandi keskusest. Taotlus peab olema võimalikult põhjalik ning sisaldama ka asjakohaseid kaarte ja dokumentatsiooni. Taotlus esitatakse maailmapärandi keskusele, kes vaatab selle läbi ja kontrollib, kas kõik vajalik on olemas. Valmis taotlused saadab maailmapärandi keskus hindamiseks neile komitee nõuandeorganitele, kelle pädevusse see kuulub.
Taotluse vorm

3. Nõuandeorganid

Vastavalt maailmapärandi konventsioonile hindavad nimekirja kandmiseks esitatud paiku kaks iseseisvat nõuandeorganit: rahvusvaheline mälestiste ja kultuuriväärtuslike paikade nõukogu (ICOMOS) ning rahvusvaheline looduse ja loodusvarade kaitse ühing (IUCN), mis esitavad maailmapärandi komiteele hinnangu vastavalt kultuuri- või looduspärandi paikade kohta. Kolmas nõuandeorgan on rahvusvaheline kultuuripärandi säilitamise ja restaureerimise uurimiskeskus (ICCROM).

4. Maailmapärandi komitee

Pärast seda kui taotlus on esitatud ja paik on saanud hinnangu, otsustab maailmapärandi komitee, mis tuleb kokku kord aastas, kas kanda see maailmapärandi nimekirja. Komitee võib otsustamise ka edasi lükata ja paluda liikmesriigilt esitatud paiga kohta rohkem teavet.

5. Valikukriteeriumid

Maailmapärandi nimekirja kantakse paigad, millel on erakordne ülemaailmne väärtus ja mis vastavad vähemalt ühele kümnest valikukriteeriumist. Kriteeriume selgitatakse maailmapärandi konventsiooni rakendusjuhistes, mis on konventsiooni teksti kõrval teine maailmapärandi valdkonda reguleeriv dokument. Komitee korrastab kriteeriume regulaarselt, et need oleksid kooskõlas sellega, kuidas muutuvad arusaamad maailmapärandist. Kuni 2004. aasta lõpuni lähtuti maailmapärandi paikade valikul kuuest kultuurivaldkonna ja neljast loodusega seotud kriteeriumist. Pärast rakendusjuhiste muutmist on kasutusel kümme ühtset valdkondadeülest kriteeriumi.